Kumb on kumb?

Ma ei saa aru, miks igasuguste purkide, pudelikeste ja potsikute väljamõtlejad arvavad, et jube lahe on šampooni ja juuksepalsami pudelid teha täpselt ühesugused. Niisugune mõttevälgatus sööstis taas kord läbi mu peakolu, kui oma internetist tellitud šampooni ja palsami saatepakendist lagedale olin õngitsenud. Katsu millisest otsast tahes, no on täiesti ühesugused, ümmargused siledad plastikpudelid. Isegi tootesildid näisid näpu all igati ühtemoodi kuju ning suurusega tehtud olevat. Nuusutasin mõlema toote sisu, kuid vea ninaga palju tahes, olid eristamatult sarnase, kuigi seejuures äärmiselt meeldiva lõhnaga. Polnud ka ime, sest kuulusid ju mõlemad juuksehooldusvahendid samasse sarja (Macadamia Natural Oil). Kuna vana šampooni oli veel pudelikese kaalu ja loksumisel tekkiva heli järgi otsustades natuke alles, pistsin uued esialgu riiulisse, et neid hiljem kellelegi endast oluliselt teravasilmsemale ette näidata. Ühegi kiire asjaga pole aga teadupärast kiire ja et hea silmanägemisega rahvast meie korterist just igapäevaselt läbi ei voori, vajus ettenäitamine unustustehõlma. Kuniks ühel hommikul selgus kurb tõde – vana šampoon ja palsam olid viimse tilgani otsas ning pesemata peaga väljaminemine ei tulnud kõne allagi. Oleks võinud pesemisaineid katseeksituse meetodil identifitseerida, kuid ei tahtnud nagu jändama hakata. Pealegi pole taoline metoodika eriti kindel, kuigi juuksed oleksid lõpptulemusena ilmselt puhtaks saanud küll. Silitasin pahuralt oma ümmargusi pudelikesi ja tulin järsku geniaalsele mõttele – proovin neid skanneerimiseks sobimatule vormile vaatamata, siiski skanneri kaasabil tuvastada. Selliste, ovaalsete ja lapikute pudelite puhul, olin skannerilt igatahes abi saanud.

Lootuses, et vähemalt mingi osa pudeli pinnal olevast tekstist suudab tekstituvastusprogramm välja lugeda, sättisingi ümara eseme siledale skanneerimispinnale. Ja ennäe imet, nähtavale tuli päris suur hulk teksti, kust muuhulgas selgus ka mulle kõige olulisem info ehk siis, kas tegemist on šampooni või palsamiga. Esimeses pudelis oli šampoon. Igaks juhuks lasin teisegi pudeli skannerist läbi ja seal oli, nagu pidigi olema, palsam. Juhhei, olingi täiesti iseseisvalt kindlaks teinud, kumb pudel on kumb. Kuid miks peavad need ikkagi nii ühesuguse näoga olema? Ega hea silmanägemisega inimesel pole ka kuigi mugav iga kord uurida, kumb ollus kummas potsikus pesitseb. Aga ehk on need erinevat värvi, turgatas mulle järsku pähe uus mõte. Tõin sahtlist värvitoonimääraja nimelise aparaadi kohale ja uudistasin sellega pudelit igast küljest. No ei tea, aparaat neil igatahes erinevusi ei märganud. Kusagil võib muidugi mõni eri värvi triip, täpp või jutt olla, sest ega värvimääraja silm igat pisikest kriipsu ka ei näe. Tobe ikkagi, hulga lihtsam oleks, kui šampoon ja palsam oleksid tsipakenegi erineva kujuga pudelites. Aga nojah, ju peab siis sedaviisi olema.

Edaspidise segaduse ärahoidmiseks varustasin palsamipudeli juuksekummiga, mille lihtsalt pudelikesele ümber panin. Olen aastaid niisugust meetodit kasutanud ja just palsamipudelile kummivöö kere ümber tõmmanud. Need polnud ju kaugeltki esimesed šampoon ja palsam, mis mõlemad täpipealt (vähemalt käega katsudes) ühesugusesse anumasse kängitsetud.

Kahel pool letti

Erinevate inimeste võime ja oskused tavapäratutele olukordadele reageerida on loomulikult inimeseti väga erinevad. Sõltub sellestki, mida kellegi jaoks tavalisest erinev olukord endast üldse kujutab. Ühele tavaline, teisele ebatavaline. Kindlasti pole situatsioon just igapäevane, kui näiteks kauplusesse tuleb ostja, kes mitte midagi ei näe. Hordide kaupa pimedaid inimesi meil päevast-päeva ringi ei liigu. Arvestades lisaks müüjate suhteliselt kiiret vahetumist poelettide taga, kujunebki neile pimeda ostjaga vahetevahel vastamisi sattumisest tavapäratu kokkupuude. Huvitav on olnud aegade vältel jälgida, kuidas müüjad sel juhul käituvad. Mingit erilist kursust minusuguste pimesikkudega ümberkäimiseks pole neist ilmselt keegi läbinud. Inimeste käitumine teisel pool müügiletti sõltub suuresti iga konkreetse teenindaja iseloomust ja oskusest erinevates olukordades hakkama saada. Mõni müüja ei lase ennast ostja pimedusest sugugi segadusse ajada ning suudab edasi käituda nagu iga teise normaalse ostjagagi. Saanud aru, et olen pime (hea on ise kohe segaduste vältimiseks otse välja öelda), annab mulle kõike oma käega katsuda ning üritab isegi kirjeldada. Igatahes suhtleb müüja otse minuga ehk potentsiaalse ostjaga ja mitte minuga kaasas oleva nägija isikuga. Teine kord on jälle kohe aru saada, kuidas müügiinimene märgatavalt närvi läheb ega oska enam kuidagi käituda. Hakkab suhtlema minu saatjaga ega suuda kimbatuse tõttu oma müüjatööd enam eriti professionaalsel tasemel jätkata. Pime inimene kaupluses, see pole ju ikka päris normaalne. Hoiakuid ja käitumismustreid on olnud väga erinevaid, nii positiivse kui ka negatiivse kogemuse väärilisi.

Niisugustel juhtudel olen vahel omas peas arutlenud, kuidas ma ise võiksin käituda, kui olukord oleks vastupidine. No, et mina oleksin ise teisel pool letti ehk siis müüja rollis (nägija müüja muidugi) ning mul tuleks teenindada pimedat ostjat. Tegelikult ei suuda ma ennast antud olukorda panna, sest olles ise aastaid ilma silmanägemiseta läbi ajanud, pole pime olemine minu jaoks sugugi tavapäratu nähtus. Mul on ka mitmeid pimedatest inimestest sõpru ja tuttavaid ning suhtlemine taolise eripäraga inimestega pole mulle võõras. Seega, öeldes esimese hooga, et oskaksin pimeda inimesega kindlasti igati normaalselt käituda, ei väljendaks ma õiget tõelisust kuigi hästi. Iseenesest kipun arvama, et ei oskaks ise samuti võõra olukorraga otsekohe kohaneda ning teenindada pimedat ostjat nagu normaalset inimest. Kui ise veel apteegis leti taga seisin ja teenindaja rollis olin, ei liikunud puudega inimesi eriti ringi. Mäletan, et kord tuli apteeki naine, kes ei saanud mingil põhjusel rääkida. Või no rääkis nii puterdades, et ma ei saanud temast aru. Kui mu mälu mind ei peta, lahendasime olukorra nii, et ta kirjutas paberi peale, mida soovib. Ei mäleta, et oleksin niisuguses, minu jaoks siiski mitte igapäevases olukorras, eriti segadusse sattunud. Ennast tundes võin väita, et kuigi hea tavapäratute situatsioonidega toimetulija ma siiski ei ole.

Müüjaid on kauplustes tõesti väga erinevaid. Viimati sain ühe positiivse kogemuse osaliseks, kui järjekordselt poodlemas käisin. Noor müüjanna taipas kohe, et mul silm eriti ei seleta ning kirjeldas soovitud riideesemeid mulle igati professionaalselt. Pakkus ühte ja teist varianti ning kui olin endale meelepärase välja valinud, üllatas ta mind taas. Nimelt pakkus ta mulle oma käsivart, et mind proovikabiini saata. Kabiinis näitas ta mulle kätte nii nurgas asetseva tooli kui ka konksud, kuhu otsa ta proovimisele minevad riided riputas. Lausa uskumatu tunne oli. Seega ei saa kindlasti öelda, et kõik müüjad alati pimeda inimesega ümber käia ei oska. Mina ise, ostlemisprotsessi käigus nii öelda inimesena teisel pool letti, saan segadusse sattunud müüjaid aidata, kui jään kõigele vaatamata rahulikuks ning üritan viisakalt oma olukorda selgitada. Ehk on järgmisel pimedal inimesel, kes samasse kauplusse sisse astuma juhtub, kergem, sest müüja on pimeda ostjaga kokkupuudet omanud ja aru saanud, et karta pole siin midagi.

Huuli värvitakse peegli ees

Paljudest harjumustest, mis meile on aastate jooksul justkui käe sisse kasvanud ja ajju kinnistunud, on pea võimatu vabaneda. Isegi juhul, kui neid samu harjumusi tegelikult elus ühel hetkel enam vaja ei olegi. Nägemise kaotamise järel on tulnud elus nii mõndagi tegema hakata hoopis uudsel moel, kui seda sai tehtud üheskoos silmanägemise abiga. Võib loomulikult endisel viisil jätkata, kuid taoline praktiline teostusviis pole muutunud olukorras enam ei vajalik ega mõistlik. Tean endal päris mitut niisugust harjumust ja kuigi olen aja jooksul nii mõndagi teisiti tegema hakanud, ilmuvad vanad kombed aeg-ajalt siiski päevavalgele. Jalgrattaga sõitma õpetatud tsirkusekaru üritab ilmselt ka siis rattaga edasi sõita, kui toda sõiduvahendit tal ühel hetkel käppade all polegi.

Teadupärast on naistel ikka kombeks end meikida ning siia juurde kuulub ka huulte värvimine. Ja kus mujal kui peegli ees seda värvimistööd siis ikka tehakse. Eks toimisin minagi vanadel headel nägija inimese aegadel justnimelt sedaviisi. Peamiselt igatahes, kuigi ka pimesi ja ilma peegli abita huulevärvi pealemäärimise meetod polnud probleem. Kuid peale nägemise kaotamist pole enam mingisugust mõistlikku põhjust oma huuli justnimelt peegli ees värviga katta. Üldjuhul teengi seda ilma peegli abita ja suvalises kohas, kus vähegi sobilik ja vajalik on. Kui huulepulga juhuslikult peegli eest riiulilt võtan, taban ennast vahel siiski ka peeglile lausa lähemale kummardumas, kui värvi peale kandma asun. Harjumuste ori, mis muud. Mõni aeg tagasi, kui hakkasin just välja minema ja ilma huuli tagasihoidlikus toonis huulepulgaga üle käimata ma üldjuhul välja ei lähe, oli olukord aga veel kraadi jagu naljakam. Võtnud käekotist huulepulga, marssisin üle kogu esiku peegli juurde (vahemaa oma paar meetrit) ja siis peeglile lähemale kummardunud, asusin tegutsema. Alles siis taipasin, et olin lausa spetsiaalselt teisest ruumi otsast peegli juurde tulnud, et huuli värvima asuda. Olin sel hommikul natuke närvis ka ja ehk just seepärast nii tobedalt käitusingi, aga naljakas oli selline situatsioon igal juhul. Aga mis seal ikka, kui seesugune harjumus nii kindlalt minu sees pesitseb, eks võib ka pimesi peegli ees huuli värvida. Üldiselt ei valmista huulte pimesi võõpamine mulle mingeid raskusi ja keegi pole senimaani öelnud, et lõpptulemus kriitikat ei kannataks või halb välja näeks. No olgu, igaks juhuks hoidun eriti tumedatest ja erksatest huulevärvidest ja eelistan selliseid pastelsemaid ning tagasihoidlikumaid variante. Ah jaa, tegelikult ei teki mul nii öelda peeglisse põrnitsedes kujutluspilti, nagu vaataksin just mina endale peegliklaasilt vastu. Pigem kangastub vahel pilt, nagu seisaksin ise kusagil eemal ja näeksin end külje pealt peegli poole kummardumas ja huulepulgaga värvimisliigutusi tegemas.

Ooperifantoomi osaks said …

„Kui ooperifantoomi osaks said mu hing ja meel …“, laulsid Maria Listra ja Stephen Hansen muusikalis „Ooperifantoom“, mida me mai lõpus Nordea Kontserdimajas kuulamas käisime. Kuulamas ikka, sest vaatamisega on jätkuvalt nagu ta on. Kuigi tegemist oli, nagu internetis tuhnimine ja nägijate muljed tõestasid, vägagi visuaalse lavateosega, oli Andrew Lloyd Webberi muusikal siiski antud lavatükis kandev roll. Vähemasti minu hinge ja meeled mähkis see lummav muusika pikaks ajaks oma müstilisse võimusesse. Nõndanimetatud nimilugu, millest selle kirjatüki esimesed fraasid pärinevad, olen peale muusikali külastamist korduvalt interneti väljadel kuulanud ning endiselt tõusevad ihukarvad püstiasendisse. Nii võimas ja endassehaarav.

Huvi antud maailmakuulsa muusikali vastu tõstis minus pead kohe, kui selle „Vanemuises“ lavaletoomisest ajakirjandusest lugesin. Ikkagi üks kõige kuulsamaid muusikale ju ning minust tänaseni millegipärast täiesti mööda läinud. Piletite hankimine jäi esmajoones minu laiskuse konksu otsa toppama, aga kui pimedate ühing need peaaegu pihku pistis, lisaks veel soodustusega, ei jätnud ma muidugi head juhust kasutamata. Ma ei pidanud oma otsust ühelgi ajahetkel ka kahetsema. Ausalt öeldes ei teadnud ma kuulsa „Ooperifantoomi“ sisust suurt midagi. Enne Nordea Kontserdimajja minekut otsustasin veidike oma teadmiste hulka parandada ja end muusikali sisuga kurssi viia. Minu mõtetesse oli väike kartus endale pesa punumas, et äkki ei saa ma kohapeal pelgalt kuulmise järgi etendusest kuigi hästi aru. Ei saa ega ka taha kogu muusikali aja nägijalt kaaslaselt uurida, et mis siis parajasti laval tehakse. Segaks teisi ja ennast niisamuti. Internet mind eestikeelse abimaterjaliga eriti toetada ei tahtnud, kuid viimaks leidsin midagi inglise keeles ja see ajas ka asja ära. Sain üldjoontes sotti, millisele loole muusikal on üles ehitatud. Muusikal põhineb Gaston Leroux’ romaanil „Le Fantome de l’Opera“, kuid niisugust teost polnud ma oma eluajal lugema sattunud. Leidsin, et see lubamatu viga vajab võimalusel samuti parandamist.

Pettumusega tuvastanud, et eesti keeles vastav heliraamat puudub, lootsin paremale õnnele soomekeelsete heliteavikute mailt. Oligi olemas! Laadisin teose soomekeelse variandi alla, kuid kuulama otsekohe ei hakanud. Romaan ja muusikal olevat ikkagi omal moel erinevad ja seega võinuks kirjandusteose vahetu lugemine muusikali nautimisel osutuda segavaks teguriks. Niisugune mõttemuster minu peas vähemasti välja joonistus. Peale muusikali kuulamist lugesin viimaks ka raamatu läbi, kuid mingit erilist muljet see mulle küll ei avaldanud. Lausa kummastav, et nii mannetu kirjandusteose põhjal nii kuulus muusikal on sündinud. Kuid vähemasti on üks lünk minu harituses täidetud, kui see mingil moel oluline peaks olema.

Muusikal, erinevalt raamatust, oli ikkagi äge. Alguses olin veidi ette pettunud, et konkreetses etenduses laulis naispeaosa Maria Listra, kuid kohapeal üllatusin positiivselt. Milline hääl. Polnudki tegelikult Maria Listrat tükk aega laulmas kuulnud. Veidike kriipis kõrva fantoomi kehastanud norra laulja Stephen Hanseni aktsent, kuid hääl ise oli mehel muidugi võimas. Ei teagi kuigivõrd täpselt, mida laval visuaalses mõttes näidati, kuid ega ma ennast antud puudusest häirida ei lasknud. Oleksin võinud meiega kaasas olnud nägijalt inimeselt vaheajal või hiljem koduteel olles küsida, kuid ei pidanud vajalikuks. Muusika oli sedapuhku minu jaoks palju olulisem. Erinevate teatritükkide puhul on ka minu vajadus lavakujunduse, kostüümide ja muu silmaga nähtava kirjeldamise järele erinev. Vahel sooviks täpsemat kirjeldust ja teine kord ei teki isegi mõtet, et kuidas asi laval siis ka visuaalselt välja näeb. Igatahes sain endale uue lemmiku ja kui vahel tujutõstmist vajan, läheb „Ooperifantoomi“ muusika käiku küll.

Kuhu ma läheksin?

Küsimusele – kas ma tahaksin nägemist tagasi saada, on mul iseenesestki mõistetavalt üks ja ainuvõimalik vastus. Loomulikult tahaksin ma taas nägija olla, kui see võimalik oleks. Aga ma olen leppinud, et niisugust varianti valikus ei ole. Selles elus vähemasti mitte. Mida aga vastaksin küsimusele, et kuhu ma siis läheksin või mida teeksin, kui ma järsku nägemise tagasi saaksin? Midagi konkreetset. Lihtsalt teoretiseerida võib igasuguste võimatute variantidega. Endalegi üllatuseks ei osanud ma pikemalt mõtlemata midagi öelda.

Kuigi ma ei ole fantaasiavaene inimene, pigem vastupidi, ei tahtnud mõttelennu tiivad nüüd kuidagi kanda. Liiga utoopiline või liialt valus? Ei saa ju olla, et ma ei tahagi kusagile minna ja oma silmaga üle kaeda? Muidugi tahaksin näha, kuidas kogu maailm kahekümne aastaga, mis ma pimeduse riigis olen veetnud, muutunud on, kuid see on liiga üldine vastus. Võib-olla reisiksin kusagile, oli esimene konkreetsete piirjoontega vastus. Ma polnud isegi nägijana mingi reisihuviline, kuid tol ajal oli ka mitmeid piiranguid. Pimedana ma reisida ei taha, sest see mitte-nägemine ajab mu nii vihale, et rikub kogu reisinaudingu. Kaugele reisimine on mulle tervise seisukohast suhteliselt raske ning kui siia juurde lisada asjaolu, et kui olen viimaks läbi kannatuste kohale saanud, ei näe ma ka tuhkagi, peletab see reisisoovid minust kaugele. Silmanägemisega üheskoos ehk lendaksin kusagile. Näiteks New Yorki (milleks mul ilmselt raha ja julgust ei oleks).

Siis läheksin ma ehk kinno. Muidugi saab pimedanagi kinos käia, kuid see pole kaugeltki päris samaväärne kogemus. Kaasaegne kino on ilmselt midagi palju enamat, kui aastatetagune mälestus. Kui õigesti mäletan, siis oli viimane film, mida ma nägijast peast kinos vaatamas käisin mingisugune Robin Hoodi variant. Igatahes oli selle pealkiri „Mehed sukkpükstes“ ja seda näidati tollases kinos „Kosmos“. Oli selline komöödia variant ning nagu mäletan, seal oli isegi üks pime tegelane.

Vahel on mõni huvitavana näiv näitus, mida näha sooviksin. Fotonäitus või midagi sellist. Kui näeksin, siis oleks tõenäosus seda külastada päris suur. Kuigi jah, suure tõenäosusega ei viitsiks ma pooligi neist oma kohalolekuga austada. Mõni tantsuetendus, moeshow või jõuluehtes linn mahuksid samuti nimekirja. Üles Tallinna Teletorni läheksin ehk ka, et linnale pilk peale visata. Pähe tuleb pigem konkreetseid asju ja inimesi, mida või keda oma silmaga näha ihkaksin, kuid need pole kohad, kuhu saaks minna. Ise ennast sooviks aga näha küll. Oleks väga huvitav kogemus ja loodetavasti mitte väga kohutav. Tegelikult on see kõik ainult mõttemäng, sest nagu juba alguses tõdesin, tõenäosus käesolevas elus nägijaks saada on nullilähedane. Nullilähedane on veel ilmne liialdus. Aga praegu lähen seebikat vaatama.

Helepruun trepikäsipuu

Järgnev lugu juhtus tegelikult päris mitu aastat tagasi, kuid tuli mõne aja eest meelde ning tundus üleskirjutamist väärt olevat. Lugu siis järgmine. Paljud ehk on märganud, et viiekorruselistes paneelmajades puudub esimesele korrusele viival trepil mingil põhjusel käsipuu. Meie maja polnud selles osas mingi erand. Eriti tundsid niisugusest abistavast vahendist puudust vanemaealised majaelanikud. Võttis aega mis ta võttis, kuid ühel päeval pani ühistu esimees isiklikult vajaliku käsipuu paika, otse meie korteri välisseina taha. Peale seda, kui ta oli paigaldustööga valmis saanud, tegin korteriukse lahti ja sirutasin käe uksest vasakule seina kobama. Ikka selleks, et järele uurida kas kuuldud puurimishääled tähendasid tõepoolest käsipuuseina külge kinnitamistööd. Ja ennäe imet, seina küljes pesitseski kena puidust (tundub vähemasti käe all puidust olevat) trepi kasutamisel toetust pakkuv latt. Kui õigesti mäletan, siis üritasin uustulnukat veidi raputada, et kas on tugevasti seina küljes kinni või loksub. Oli, ja on tänaseni, kindlalt paigas. Järgmiseks hakkas mind muidugi huvitama, mis värvi käsipuu võiks olla. Kellegi käest polnud seda vajalikku informatsiooni hetkel võimalik hankida, mistõttu läksin tuppa tagasi ning naasin mõne hetke pärast koos värvitoonimääraja nimelise aparaadiga. Hing ei anna ju rahu, kui värvitooni kohe teada ei saa. Panin tillukese aparaadi käsipuu sileda pinna vastu ning kui olin nuppu vajutanud, teatas see abivalmilt „helepruun“. Proovisin veel mitmest kohast, aga aparaat jäi endale kindlaks. No kui helepruun, siis helepruun ning mu vaimusilmas võttiski käsipuu sõnakuulelikult vastava tooni. Asi kombes ja süda rahul.

Ei mäletagi enam, kas samal või mõnel järgmisel päeval teatas naabrinaine mulle uudise, et meil on nüüd koridoris käsipuu. Ütlesin talle, et ma juba tean ja et see näib helepruuni värvi olevat. Järgnes jupp vaikust ning siis küsis naaber veidi jahmunud häälel, et „Ahhaa, sa siis nii palju ikka näed!“ Üritasin selgitada, millisel meetodil ma käsipuu värvi olin kindlaks teinud, aga ega ta sel hetkel mind vist lõplikult uskuma ei jäänud.

Roheline on tegelikult valge

Hiljaaegu Ülemiste keskust külastades ei saanud ma üle ega ümber sellise köögis tarviliku eseme, nagu majapidamispaberirulli hoidja, ostmisest. Kujutan ette, et mõni teist hakkas praegu naerma või silmi pööritama, aga inimesed siin maamunal on väga eripalgelised. Küllap leidub meie kõigi kodudes esemeid, mille omamine pole üldse hädavajalik. Iseenesestki mõista tuleb ka ilma rullihoidjata vabalt toime. Kuid ma olin seesugust mööda netipoode kammides kohanud ja tahtsin näha, milline seesugune asjandus kaasajal välja näeb. Mäletan, et aastate eest, kui silmanägemine mulle abiks oli, nägin kaupluses samaotstarbelist toodet. Meenutas rohkem Buratino plastmassist nina, mis on torgatud läbi väikese plastkettakese ning ei kutsunud sugugi ostma. Jättis mulje täiesti mõttetust ja kasutust objektist. Ausalt öelda, inetu oli teine ka. Kuid aeg on vahepeal tublisti edasi läinud ning ehk isegi paberirulli hoidja šikimaks ning modernsemaks vorminud? Poemüüja oligi lahkesti valmis mulle 21. sajandi paberirullihoidjat tutvustama. Peale mõningast sõrmitsemist jõudsin järeldusele, et just niisugust on mul tarvis. Siis ei kuku paberirull pidevalt ümber ega veere kapi taha pakku. No ja kena nägi välja ka.

Värvivalikus olid must, punane, valge ja roheline paberirullihoidja. Kui tore, roheline sobib täpselt meie heleroheliste seintega kööki, rõõmustasin juba ette. Minu silme ette kerkis täiesti kindlat rohelist tooni hoidik (meil on kodus niisugust, oma silmaga nähtud, rohelist värvi plastkann). Kahjuks aga selgus, et rohelised on otsas. Kuna asjandust ostmata jätta ei tahtnud, langes järgmine valik valgele. Must ja punane oleksid minust poodi maha jäänud. Valge oli täiesti olemas. Valisin variandi, mis tuli ise kodus osadest kokku panna ehk siis väikese konstruktori täiskasvanutele. No kui mitmest osast üks paberirullihoidja ikka koosneda saab, et asja pimedast peast kokku panna ei suudaks? Vähemasti oma mehe asjade kokkupanemise oskusele võisin alati ja pimesi loota.

Kui viimaks kaubanduskeskusest koju maandusime, võtsin värske köögikaaslase osad karbist välja ja hakkasin ehitama. Tegelikult ainult neli osa oligi ning õige pea moodustus mu käte all ümarast alusest, kahest plasttorust ja kitsast lapikust metallvardast kena paberirullihoidja. Panin majapidamispaberi kenasti toika otsa püsti ning sättisin moodustunud tulemuse köögikapile veekeetja ja kohvimasina kõrvale. Silmitsesin oma ostu rahuloluga, endal silme ees pilt rohelisest paberirullihoidjast, kus seisab püsti valge rull majapidamispaberit. Ikka selline heledamat tooni leherohelist värvi hoidja oli. Korraga taipasin, et pilt mu peas on kiivas, sest paberihoidja on ju valge, mitte roheline. Vahetasin silme ees keerleval pildil värvid kähku ära ning rohelisest sai valge. No nägi jätkuvalt ilus välja. Muigasin omaette ning jätsin rullihoidiku köögikapile. Kuid ilmselt jäi valge värviga pilt mu peas salvestamata, sest mõne aja pärast kööki naastes ning rullist paberit tõmmates oli roheline värv jälle silme ees tagasi. Nüüd käis värvivahetus kiiremini ning proovisin selle mõistuse toel ka ära kinnistada. Valge, valge, valge, korrutasin endale kui mingit nõiakunsti uusimat mantrat. Uus paberihoidja üritas veel mitu päeva rohelist tooni võtta. Valge värvus jäi paigale alles kusagil nädala pärast. Paberirulli uus kodupesa on ennast muuseas igati õigustanud, püsib kindlalt paigal ega lase rullil omapäi seiklema veereda.