Lilled meeldivad mulle endiselt

Olin juba tükimat aega mänginud mõttega, et meie elamises võiks lisaks jõulukaktusele veel mõni taimeliigi esindaja endale kodu leida. Tegelikult oli mul kohe päris konkreetne soov. Mulle on alati meeldinud tups-rohtliilia ning paaril korral on seesugune taim aastate jooksul minuga ka kodu jaganud. Mõtlesin küll, aga tegudeni ei jõudnud. Avaldasin mõni aeg tagasi poolenisti möödaminnes soovi, et abikaasa võiks sellise mulle ju sünnipäevaks kinkida, aga erilist lootust ei hellitanud. Ja siis veendusin taas kord, et mehi ei tohi ikka alahinnata. Ja nüüd on meil kodus ilus väike roheline Tups-rohtliilia, pealekauba veel kenas keraamilises lillepotis. Kui segaseks jäi, siis mees sünnipäevaks kinkis. Nii tore!

Sõbranna küsis, et miks ma just tups-rohtliiliat endale koju tahan? Polevat üldsegi moekas taim. Juhm nagu ma olen, polnud ma selle peale tulnudki, et toalilli peaks samuti moesuundumusi arvestades muretsema. Kuid olgu pealegi, et pole moes ning mina olen mittetrendikas võhik, mulle lihtsalt meeldib ning ärgu olgu kellelgi mingit mokakobinat. Kõnealune taim kujutab endast pikkade kitsaste lehtede puhmast, kust siis tulevikus loodetavasti pikad õisikuvarred välja hakkavad kasvama. Viimaks moodustuvad nende varte otsa väikesed tütartaimed ja need ripuvad siis varte otsast alla ning on nii toredad tupsakad. Võib-olla sümpatiseerib too taim mulle ka seepärast, et olen niisugust kunagi ikka päriselt oma silmaga näinud ning vana kujutluspilt mälus aitab paremini hetkelist ettekujutust luua. Ehk on koguni nostalgia?

Lilledega on pimedate inimeste puhul sageli keeruline lugu. On neid, kes endale üldse mingisuguseid lilli ei taha. Ei lõikelilli tähtpäevadeks ega kaktusi aknalauale. Samas on neidki, keda nägemise puudumine ning lillede visuaalse ilu silma eest varjujäämine ei häiri. Mina isiklikult armastan lilli edasi ka peale nägemisega lõpparve tegemist. Lillede lõhna ma ju tunnen ning näpuga saab katsuda natuke ka. Kujutlusvõime oskab samuti täitsa korralikult lennata isegi pimesi. Suur lõhnav piibelehtede kimp keset lauda. Nii ilus ja romantiline. Päris igale poole keset lauda ei tasu muidugi vaasi lilledega ka sättida, sest alati pole meeles, et lillekesed just seal on. Aga tups-rohtliilia ehk pruudislepp on mul elutoas madala riiuli peal ning nüüd tuleb mul ennast harjutada mõttega tema sealolekust. No eelkõige selles mõttes, et ma taimekest kasta ei unustaks. Aga lill pidi olema väga visa ning sobima ka laisa lillesõbra elamisse. Pealegi pidavat see taim väga hoogsalt õhku puhastama ning mis saab mul niisuguse puhastusteenuse vastu olla. Ja ilus on ta minu meelest ikka ka.

Kas kunagi üldse veel sooja saab

Kogu eelmise nädala oli mul tunne, et sooja ei saa vist enam kusagil ega iialgi. Suvesoojust antakse õues nii kokkuhoidlikult, et ka kütteta siseruumides on pidevalt külm kallal. Juunikuus paksu talvekampsunisse riietatult ringi käia ei ole ju päris normaalne. Ja nagu vaese inimese pelgalt külmusega karistamisest veel vähe oleks, võeti meil tervelt viieks päevaks soe vesi ka ära. Mõtlesin, et nüüd tasuks elekter samuti välja lülitada, siis saavutaks mäng oma täiuslikkuse. Küllap vaatas sooja vee katkestusest teadaandev silt mind koridoris mõnitavalt juba mitu päeva enne praktikas rakendumist, kuid mina , pime nagu ma olen, seda loomulikult lugeda ei märganud. Kuid ega nägijast naabergi polnud teatist tähele pannud ning helistas alles siis, kui oli juba hilja. Kraanist tuli vaid külma vett. Paganama vihale ajas kogu värk. Kõige hullem, et mitte tuhkagi polnud teha, trambi jalgu, kisenda nördimusest või võta ette mis iganes, aga sooja vett ei anta nagunii. Jahedus ja niiskus üheskoos ajasid aga minusuguse mugavustega harjunud inimese täiega närvi. Meenutasin neid aegu, kus seesama soe vesi oli suviti ära kogunisti terve kuu või poolteist. Lapsepõlves aga polnudki meil majas sooja vett. Ma ei saa aru, kuidas tol ajal üldse toime sai tuldud. Aga sai.

Igast nurgast kraesse kargavale külmusele sai siiani vastu astuda kuuma duši all ligunemisega, aga nüüd oli seegi võitlusabinõu julmalt ära võetud. Et veidigi soojatunnet tekitada, otsustasime võitlusrelvana vankri ette rakendada köögis paikneva pliidi. Konkreetsemalt väljendudes, tuli pliidiahjus lihtsalt midagi küpsetada. Tegelikult kaks kärbest ühe hoobiga: saad tsipake sooja ning teed korralikku toitu. Seda viimast ei kohta mind ausalt öeldes just liiga sageli valmistamas. Igatahes mitte midagi väga korralikku. Nüüd aga tegime ahjus omaleiutatud retsepti järgi kartuleid, banaanikeeksi, kohupiimavormi ja nii edasi. Köögis tõusis temperatuur mõne pügalakese paremuse poole küll, kuigi keeks kõrbema läks ning süüa sündis küpsetisest vaid sisu.

Oh seda rõõmu ja õnne, kui soe vesi pühapäeva õhtupoolikul kraanist taas voolama hakkas. Vahepeal sai pesemisprotseduure läbi viidud veekeetjas soojaks aetud vee ning pesukausi kaasabil, kuid korraliku pesemise mõõtu selline algeline kümblusviis välja ei anna. Milline kirjeldamatu õndsus oli aga peale viite kannatustepäeva dušikabiinis voolava sooja veejoa all seista. Ometi sai sooja. Nojah, inimene harjub mugavustega kiiresti. Tunnistan ilma igasuguse häbita, et mugavused mulle meeldivad ja mulle meeldib, kui on soe olla. Nüüd võiks õues ka suvesoojuse kraanid lahti keerata. Ära hakkab tüütama, kui juunikuus on pidevalt tunne, et õues on sügis. Kui ei näe ka, siis võin täitsa vabalt akna taha kujutleda pildi raagus puudest ja koltunud maapinnast, kus viimased kärbatanud rohukõrred nukralt konutavad ja külma käes värisevad.

Jälle sai trenni teha

Sai eile hommikul üle pika aja jälle trenni tehtud. Pikk aeg tähendab siinkohal umbes pooltteist nädalat, mis praktikas tundus aga hulga pikema perioodina. Vabatahtlikult ma oma tervislikust igapäevasest pooltunnist trenažööri seljas ju pealegi ei loobunud. Igahommikune crosstreineri otsas trampimine on mulle viimaste aastatega nii harjumuspäraseks saanud, et kui siis mõned päevad vahele jäävad, hakkab igatsus tolle riistapuu järele hinge vaevama. Kui päris aus olla, on minu eesmärk trenni teha nädalas vähemalt viis korda, kuid pole harvad juhud, kus viiest saab seitse. Nüüd aga juhtus nii, et lõin umbes poolteise nädala eest varba vastu diivanilaua jalga ära ning saadud litakas oli ikka sedavõrd tugev, et jalg otsustas vastukaaluks paiste minna. Jube valus oli, aga lootsin alguses siiski suurema katastroofita pääseda. No, et küll läheb hiljemalt järgmiseks päevaks üle ja asi korras. Käia polnudki valus, aga ilmselt obaduse kirja saanud varbale suurema koormusega ringitallamine ei sobinud. Proovisin peale intsidenti lauajalaga kohe järgmisel päeval tavapärase sporditegevusega jätkata, aga varvas viskas ennast seepeale veel rohkem paiste. Tuli alla vanduda ning oodata paranemist. Vahepeal võis vaid trenažöörilt tolmu pühkida.

Naabrinaine, kellele niisama jutu jätkuks oma muret kurtsin, ei saanud aga minust üldse aru. Tema meelest olevat ma ju niigi kõhna, milleks ma üldse pean päevast päeva treenimismasina otsas rassima. No aga asi pole ju kehakaalus, vaid liikumise vajalikkuses ning soodsas mõjus diabeetiku nadile tervislikule olukorrale. Pimedana on igasugust ringiliikumist nagunii vähem. Loomulikult aitab treenimine kehakaalu ohjes hoida, kuid see pole eesmärk omaette.

Uurisin hommikuti ja õhtuti oma vaest peksasaanud varvast ning ootasin läbematult paranemist. Millegi erilisega ei osanud vaest haiget turgutada ka, kui mitte arvestada öiseid kapsalehemähiseid. Niisugust meetodit õpetas mulle kunagi vanaema ning peab ütlema, et sellest absurdsena kõlavast raviprotseduurist on sageli kasu. Nädalavahetusel arvas jalg viimaks, et aitab põdemisest ning paistetus ei hiilinud peale öist eemaldumist päeva jooksul salamisi tagasi. Loodetavasti ei sõnu ma siin praegu midagi ära. Nii rõivastusingi siis esmaspäeva hommikul spordikostüümi ning hüppasin trenažööri otsa. Arvasin veel alguses, et äkki on vahepealne väike paus mu füüsilist vormi kärpinud ja ma ei jõuagi poolt tundi tallata, aga otse vastupidi – jooksin lihtsalt ja libedalt ega märganudki, millal esimesed 20 minutit täis said. Väga hea tunne oli. Loodan nüüd, et klobida saanud varvas arvab samuti ega kavatse mulle mäkra mängida. Esialgu pole sõrmega katsudes igatahes paistetust näha. Niisiis loodame parimat.

Roos ja lumekristall

Kes suutis end ühel maikuu laupäeva õhtupoolikul Teatri- ja Muusikamuuseumi Assauwe torni vinnata, sai nautida omalaadset teatritükki. Tornitrepp, mis teatrisaali viis, oli nagu kitsaste kivimüüride vahele kängitsetud poole meetri kõrguste ning keerdus kiviastmetega šaht, kust üles- ja allaliikumine polnud just päris naljamäng. Mul tekkis üles turnides kerge klaustrofoobia. Näis nagu litsuksid vanad kivimüürid mu oma vahele laiaks ning hingamiseks ei jätku õhku. Aga üles ma muidugi sain ja etteruttavalt öeldes, alla pärast tunni ja kahekümne minuti pikkust etendust samuti. Seda postitust siin ei kirjuta ma tornis istudes. Indrek Hargla lühijutustuse ainetel valminud etendus oli omapärane eelkõige seetõttu, et laval näitlesid nägemispuudega inimesed. Täpsemalt väljendades astus esmakordselt ja avalikult vaatajate ette Põhja-Eesti Pimedate Ühingu teatriring, keda pea poolteist aastat on juhendanud lavastaja Jaanika Juhanson. Toda kõnealust lavastust olid nad harjutanud aga kõigest poolteist kuud, mis ilmselt harrastajate kohta pole üldse mitte palju. Seega ma ei osanudki midagi oodata, kui end vaatama-kuulama sättisin. Kui üldse, siis kõrgustesse mu ootused ei kiiganud.

Sõna otseses mõttes „näha“ polnud mul jätkuvalt midagi, kuigi lavastamise juures oli veidi mõeldud ka pimedale vaatajale. Näiteks alguses kirjeldasid osatäitjad, mis neil seljas on, millest mul aga suurt midagi meelde ei jäänud. Kindlasti ei mänginud vähetähtsat osa minu kohaleilmumisel tõsiasi, et tüki peaosas astus üles minu üks sõbrannadest. Püüdes jääda võimaluse piires objektiivseks, võin puhtast südamest öelda, et etendus mulle täitsa meeldis. Ausalt. Lühikese ajaga oli ära tehtud väga suur töö ning lugu ise oli ju samuti küllalt keerukas. Tegelikult lugesin ma teatrisseminekule eelneval päeval „Roosi ja lumekristalli“ kodus läbi, et kohapeal oleks ehk lihtsam lavastust jälgida. Ilmselt oli asjast kasu. Kokku astus lavastuses lavale seitse näitlejat, kellest üks ei näinud midagi, viie nägemisvõime oli piiratud ning üks oli ka täiesti normaalse silmanägemisega osatäitja. Muuseas just peaosaline, kes kehastas loos kolmekümnendates eluaastates ajakirjanikku, oli see üks pime osatäitja. Mul pole võrdlusmaterjali teiste harrastusteatri etteastetega, kuid ma arvan, et näitlejad olid igati tublid. Põnev oli kõnealuseid inimesi nende lavarollides jälgida veel ehk sellepärast, et ma tundsin neid kõiki vähemal või suuremal määral. Kindlasti oleks rollidesse sisseelamine ja oma tegelaskujudega samastumine proffidel hulga paremini välja kukkunud, kuid seda ei saa harrastajatelt siiski nõuda. Ma tean, et nii mõnigi pidi ennast päris tublisti ületama, et antud taset saavutada. Igatahes oli igavesti huvitav suvine õhtu, millest ma ilma küll poleks tahtnud jääda.

Kui publiku aplaus rauges, polnud teatrielamus veel viimase lõppakordini jõudnud. Vaatajatel tuli nüüd läbida viimane teatrikülastuse etapp ja ette kanda omaenda mõrtsuktrepist laskumise pildike. Peab ütlema, et allapoole liikumine oli märksa keerukam võimlemisharjutus kui liikumine vastupidises suunas, kuid igatahes torni vangistusse ei jäänud meist keegi. Koos kõnealuse trepiga oligi kogu etendus värvikam ning elamus hulganisti meeldejäävam.