15 aastat toimetajatööd

Paari päeva eest sain telefonikõne tuttavalt, kes uuris, kas ma ikka mäletan, millise olulise otsuse ma tegin septembris 15 aastat tagasi. Arvestades erinevaid asjaolusid, polnud vastusevariantide valik eriti lai. Kuigi otsuse, millest siin juttu, sain ma tegelikult teha alles seejärel, kui kamp inimesi oli kõigepealt teinud omapoolse otsuse. Kuid nüüd on kassina ümber palava pudru käidud piisavalt ja aeg nina sisse torgata. No nii, 15 aastat tagasi tehti mulle ettepanek hakata ühe lehe toimetajaks (uhkemalt öeldes lausa peatoimetajaks) ning ma võtsin põneva ettepaneku vastu. Tegemist oli Põhja-Eesti Pimedate Ühingu kord kuus ilmuva infolehega „Kuukiir“. Uskumatu küll, aga ma olen seda tööd tänaseks tõepoolest teinud 15 aastat ühtejutti. Jäin vahepeal mõttesse. Milliseid mõtteid ja tundeid see minus esile kutsub, milleks ma seda üldse teen? Raske kohe öeldagi …

Lehe toimetaja tööd olen ma teinud esmalt ikka seepärast, et niisugune töö mulle lihtsalt meeldib ning inimene peab ju midagi tegema. Periooditi tekib kull tunne, et viskaks kogu asja nurka ning loobuks. Kas see töö annab mulle jätkuvalt midagi või kas mina ise suudan lugejatele-kuulajatele midagi pakkuda? Äkki on tühi töö ja vaimu närimine? Kuid alati olen leidnud kusagilt kaeviku põhjast tahte ja jõu edasi minna. Senimaani. Eks ma olen natuke uhke ka, et olen nii palju aastaid oma tööd teinud ning seda raugematus lootuses, et kellelgi on minu tööst kasu. Pimedatel ja halva nägemisega inimestel pole alati lihtne neile vajalikku teavet kätte saada ning kõnealust kitsaskohta leevendama ühingu infoleht omal ajal (aastal 1997) sai loodud.

Viieteistaastase toimetajatöö tulemusena on minu sulest (kõnesüntesaatori ja ekraanilugemisprogrammiga varustatud arvutist) ilmunud üle 350 artikli. Jube! Loodan siiralt, et minu kirjutamisoskus on iga kirjatükiga maadeldes lihvi juurde saanud. Lisaks kõik artiklid, mida olen pidanud oma tagasihoidliku toimetamisoskusega ise lihvima. Öeldakse, et ka teiste kirjutatud tekstide parandamine arendab parandajat ennast tublisti. No lootus sureb viimasena. Huvitava teema puhul on kirjutamine muidugi lihtsam ning huvitavam protsess, kuid lehe puhul tuleb kirjutada neistki asjadest, mis ennast väga ei huvita ning milles sa pole tegelikult sugugi kompetentne. Ausalt öeldes on nii mõnegi artikli sünnilugu hullem, kui kolm päeva järjest kraavi kaevata. Inspiratsiooni ootama selle töö juures jääda ka ei saa, sest kui sul on tähtaeg kaela kukkumas, tuleb lihtsalt maha istuda ning kirjutada. Mulle kohutavalt meeldib järgnev võrdlus: „Inspiratsioon on nagu kass, kes elab sinu juures, aga kõnnib sisse ja välja siis, kui ise tahab.“

(Aime Hansen) Ühesõnaga, kass võib õues olla, aga ega lehe ilmumise tähtaeg ei oota tema tagasitulekuni.

Ikka tervelt viisteist aastat. Jessas, see on ju tervelt kolmandik minu elust! Kui kaua veel? Vastust teab vaid tuul või kes iganes, igatahes mitte mina ise.

Süü on tähtedel

Olen vahel mänginud mõttega, et kirjutan siia mõnest raamatust, mille ma küll läbi lugesin, kuid mis mulle ei meeldinud. Võib ju öelda, et kui ei meeldi, siis ära loe. Teisalt, kuidas ma siis teada saan, et ei meeldi, kui ei loe? Üldjuhul saab teatud hulga lehekülgede läbilugemise järel aru küll, et loetav asi ei istu sulle mitte, kuid jätkad kõigele vaatamata lugemist. Kasvõi seepärast, et soovid teada, mis kogu sellest jamast lõpuks saab, tahad teatud raamatu kohta kujundada omaenda arvamust või loodad kasvõi viimasel leheküljelgi teada saada, kuhu koer on maetud (kahju, kui tuleb välja, et koera üldse polnudki). Muidugi ei tohi raamat olla nii viletsalt kirjutatud, et lugemine hakkab meenutama enesepiinamise kõrgemaid staadiume.

Üks viimasel ajal läbiloetud raamatutest, mille kohta ma võin öelda, et see mulle ei meeldinud, oli John Green’i noorsooromaan „Süü on tähtedel“. Nii mitmedki olid antud raamatut kiitnud (kui mitte taevani kiitnud) ja ma tahtsin teada, mida kõnealune kirjandusteos endast siis kujutab. Tutvustus oli küll päris õõvastav, kuid samas kuidagi intrigeeriv ka. Peategelane, 16-aastane Hazel põeb kilpnäärmevähki, ilma igasuguse lootuseta paranemisele ning siis saabub tema ellu 17-aastane Augustus. Armastus murrab end Hazeli maailma, kuigi ta sellel alguses sugugi sündida ei taha lasta. Ilus. Augustus omakorda on põdenud luuvähki, mille tulemusena on poiss ilma jäänud ühest jalast. Hiljem selgub, et luuvähk on tagasi ning poisi eluküünlal pole enam kauaks põleda jäänud. Siis on nende mõlema sõber Isaac, kellelt opereeritakse ära silmavähk ning too poiss jääb pimedaks. Lisaks mängib oma osa kirjanik, kes on kirjutanud Hazeli lemmikraamatu „Ilmotsatu kannatus“, raamatu, millele Hazeli süda alguses kuulub . Lugesin ja lugesin ning mitmel korral kaalusin poolelijätmist. Kõike oli kuidagi liiga palju ja samas ei olnud seda õiget „miskit“, mis mind oleks puudutanud. Liiga palju suuri sõnu. Kõik need vähi küüsis kannatavate teismeliste piinad, päevast-päeva kestev eluvõitlus – mida kõige sellega tahetakse öelda? Igast hetkest saab igavik, kui elupäevad kohe otsa saavad? Arusaadav, aga kuidagi emotsioonitu.

Lubati, et on tohutult naljakas, enneolematu ja kurb raamat. Mind küll kordagi naerma ei ajanud. Kusjuures ka nutma mitte, kuigi olen inimene, kes vahel ikka raamatuid lugedes vesistama kipub. Kui kogu raamat minus mingeid tundeid esile kutsus, siis masendust. Lihtsalt masendav raamat, kui lühidalt kokku võtta. Võib-olla olen ma niisuguse raamatu mõistmiseks liiga vana, sest tegemist ju ikkagi noorsooromaaniga? Ei oska öelda, sest mul pole võimalik sama raamatut nooremana lugeda. Aga ehk ei peagi ma siin elus kõike mõistma. Igatahes, kui veidi üle üheksa tunni pikkune heliraamat loetud/kuulatud sai, polnud minus mingit head tunnet, vapustavat emotsioonitulva ega üldse midagi head ega halba. Mõttetu raamat. Ja ei maksa nüüd vihaseks saada midagi, kui kellegi arvamus minu omaga ei ühti. Meil kõigil on omad arusaamad.

Küüslaugutabletid

Sügis praktiliselt juba käes ning igasugused haigusetekitajad seavad end lahinguvalmis, et alustada ründeoperatsioone inimolevuste vastu. Seega tuleb endal samuti varakult võidurelvastuda, et organismi vastupanuvõimet võimalikult palju tõsta ja rünnak minimaalsete kaotustega üle elada. Kuidagi mu mõtted sellist rada pidi paari päeva eest kulgema hakkasid ja siis tuli mulle meelde, et kusagil meie koduses ravimisahtlis peab olema poolik karp küüslaugutablette. Mäletasin päris hästi, milline too tabletikarp välja nägi ehk siis kui suur, millise kujuga ning missugused tabletid seal sees pesitsesid. Asusin ravimisahtlis kaevama. Varsti sattuski mulle käsivaatluse tulemusena näppu vajalikele omadustele vastav karp. Kuid kahjuks polnud sellel punktkirjas tähistust, sest toidulisandite puhul, mida küüslaugutabletid endast kujutavad, pole seesugune pimedatele vajalik tähistamine kohustuslik. Kiskusin tabletilehed karbi sisemusest välja ja näppisin igast küljest tabletilehte ja karpi. Olin peaaegu sajaprotsendiliselt veendunud, et tegemist on just küüslaugutablettidega, kuid ravimite puhul ei piisa ainult peaaegu või isegi 99% kindel olemisest. Enne kui hakata endale tablette sisse kugistama, peab kindlus tableti õigsuse kohta olema ikka sada protsenti. Endise farmatseudina tean ma seda ju unepealtki. Igasugust jama võib juhtuda, kui võtad näiteks suhteliselt ohutute küüslaugutablettide asemel sisse vererõhualandajat või midagi veel hullemat.

Niisiis, jõudmaks sajaprotsendilise kindluseni, et olin üles leidnud küüslaugutabletid, pidin kuidagi kindlaks tegema, mis karbil kirjas on. Olin seesuguse probleemiga ka varem vastamisi sattunud ning mul oligi lahendus varuks. Võtsin ravimikarbi (see oli õnneks suhteliselt pirakas ja siledapinnaline) ning sättisin skannerisse. Skännisin rohukarbil oleva kirja sisse ning kui vastav programm oli selle ära tuvastanud, oligi vajalik tulemus käes. Hurraaa, olidki küüslaugutabletid ja isegi tarvitamise õpetus oli kirjas. Nii, et mis muud, kui organismi tugevdama.

Kui meil skanneerimise seadeldist kodus poleks, peaks punktkirjata ravimikarbid mõnel teisel moel ära märgistama. Seegi on ju võimalik, kuid ma polnud viitsinud seda õigel ajal teha. Ja muidugi saaks minna ja naabrinaisele näidata, kuid seda varianti ma eriti meelsasti ei kasuta. Hakka siis seletama, et milleks mul neid küüslaugutablette vaja on ja üldsegi teab tema palju paremaid rohtusid ning üks normaalne inimene sööb õiget küüslauku … Öisel ajal ei saa naabrit tülitama ka minna, kui peaksin ootamatult näiteks valuvaigistit või palavikualandajat vajama. Skanneri variant sobib mulle seepärast märksa paremini.

Miks ma endale juhtkoera ei taha

Ma ei oskagi öelda, kui palju kordi on minult küsitud, miks mul juhtkoera ei ole ning kas ma ei tahaks endale sellist abilist muretseda. Kui olin just pimeduse maale saabunud, puutusin niisuguse küsimusega eriti sageli kokku. Tol ajal, kusagil 18 aastat tagasi, polnud juhtkoer tegelikult üldse nii levinud kui ta on praegu, kuid juhtkoera olemasolust inimesed ilmselt teadsid. Kuidas nad muidu oleksid osanud küsida. Ajapikku hakkas selline pärimine mulle vaikselt närvidele käima. Inimesed justkui arvasid, et juhtkoer lahendaks hoobilt kõik pimeda probleemid. No osa inimesi arvab ju praegugi, et niisugune koer oskab numbreid lugeda ja mida kõike üleloomulikku veel. Ega ma ei mäletagi, mida ma toona inimestele vastasin. Kuid ma mäletan kindlasti, et juhtkoera hankimist ma isegi ei kaalunud. Olin kindel, et pimedana liikudes saan ma usaldada vaid iseennast ja valget keppi (mitte et ma miski hea iseseisvalt liikuja oleksin), kuid mitte mingil juhul koera.

Juhtkoera ei ole mul tänaseni ning ega ma ei ole selle abistava loomakese hankimist kunagi tõsiselt kaalunud. Siinkohal ei taha ma kindlasti ainsatki juhtkoeraomanikku oma mõtteavaldustega riivata ega halvustada. Tean pimedaid inimesi, kellele juhtkoer sobib ja kes ainult tema kaasabil ringi liiguvad. Kuid minule juhtkoer ei sobi. Ah et miks siis? Alguse saab kõik juba sellest, et mulle koerad lihtsalt ei meeldi. Ma ei vihka koeri, nagu ma vihkan näiteks madusid või kasvõi puuke, kuid mingit erilist vaimustust pole koerad minus kunagi tekitanud. Ma olen rohkem kassi-inimene, kuigi pimedast peast ei soovi ma endale isegi kassi. Aga kassid on siiski nii nunnud ! Koerad ei ole nunnud (minu arust siis). Ühesõnaga, ei saa võtta endale elamisse koera, kui sa teda ei armasta. Niisugune käitumine oleks ju vastutustundetu.

Koerte mittemeeldimise baasilt edasi minnes, ei taha ma juhtkoera ka seepärast, et nad ajavad karva. Ma saan aru küll, et koera tuleb regulaarselt harjata-kammida-pesta, kuid öeldagu mis iganes, need kuradima karvad on sul korteris ikka. Ma ei taha endale lisakoormust pideva koerakarvade kasimise näol. Pimedast peast on maru kehva neid mööblilt ja vaipadelt ja riietelt taga ajada. Pealegi pole kohe üldse mõnus, kui koer sulle oma suure käpa sülle üritab sokutada või su riided täis ilastab (vabandage väga, aga olen ise kogenud ja polnud sugugi vahva). Arvatagu nüüd pealegi, et ma olen liiga peps, aga mul on ju ometi õigus oma isiklikule arvamusele. Lisaks peab koeraga veel iga päev ning igasuguse ilmaga väljas jalutamas käima. Ei-ei seda lisakohustust pole mulle vaja. Kui siia lisada veel labradoride suurus (liiga suured), pidev toidunurumise komme ja norskamine, siis pole juhtkoer küll minu valik.

Vahel kui sõidan ühistranspordis, mis on pilgeni rahvast täis, kujutan endale vaimusilmas ette, et oleksin siin juhtkoeraga. Issake, kuhu see koer veel mahuks ja äkki inimesed astuvad talle käpa peale või hakkavad pahandama. Ohkan kergendatult, et mul siiski koera pole. Mulle ei meeldi ka mõte, et oleksin sunnitud vaese looma mitmeks tunniks kusagile pingi alla suruma, kui bussiga ühest linnast teise reisin või teatris istun. Teine kord arutlen mõttes, et kas ma liiguksin iseseisvamalt, kui omaksin juhtkoera? No ma ei usu hästi. Igatahes ei ole mul kavas endale juhtkoera võtta, kuigi „never say never“. Olen elus selle viimase tõdemuse otsa ikka paaril korral ninali lennanud. Eks elu näitab.

Minu suhetest käsitööga

Käsitöö ja mina olime kunagi väga head sõbrad. Lausa lahutamatud. Vanaema õpetas mind nööpi ette õmblema ja heegeldama juba enne, kui mul oli aeg koolitee jalge alla võtta. Ajapikku sõprussuhe aina süvenes. Mäletan aega, kui olin kaheksa-aastane ja vana vastik diabeet mulle kallale tuli, mistõttu ma haiglasse sattusin. Mul oli tolles hirmsas paigas kaasas väike plastikust nukk, kes oli rõivastatud minu enda poolt heegeldatud pluusi-seelikusse-papudesse. Palatikaaslased ning isegi õed-arstid käisid mu väikeste näppude tööd imetlemas ning ma olin pagana uhke. Aastate jooksul kujunes heegeldamisest, kudumisest, tikkimisest ja õmblemisest üks minu tagasihoidlikest hobidest. Pitsiga ääristatud käterätikud ja laudlinad olid meie kodus täiesti harilik nähtus. Nii ilus oli silmaga jälgida heegelnõela ja –niidi omavaheliste tantsusammude tulemusena sündiva mustrilise pitsi ilu. Ja kuna kauplustes polnud tol ajal rõivavalik ligilähedanegi kaasaegsele riideuputusele, sai endale tihtipeale ise uusi rõivatükke õmmeldud. Keskkooli lõpukleit tuli samuti mu enda näppude alt (peab ju ometi ennast siin kiitma ka).

Minu lähedasse sõbrasuhtesse käsitööga lõi aga kiilu nägemise kaotus. Õigem oleks vist öelda, et mina ise hakkasin sellest suhtest kõrvale hoidma. Alguses ma ikka proovisin ja katsetasin mõne lihtsama asjaga (näiteks salli heegeldamisega), kuid mul ei jätkunud pimesi pusimiseks küllalt kannatust. Perfektsionistina olin ma juba ette päris kindel, et endiste tulemusteni ei küündi ma nagunii. Pealegi, mulle ei mahtunud hinge, et oma kätetöö tulemuste silmaga nautimise võimalust mul ju enam ei ole. Oligi ilmselt parem valida vusserdamisest loobumise tee. Midagi imetlemist väärivat mu näppude alt nagunii siia ilma ei sünniks. Kui ma seda jubedust siis veel näinud oleksin … No parem mitte.

Niisiis viskasin käsitöövahendid nurka (no heegelnõel on mul tegelikult siiani kusagil sahtlipõhjas alles) ja tõmbasin sõprusele käsitööga joone alla. Kõigeks siin ilmas on oma aeg ja küllap oli selle suhtega lõpu tegemise hetk nüüd. Ma arvan, et aastaid ei teinud ma üldse midagi näputööga sarnanevatki, kuni ühel heal päeval reaalne vajadus mind nõela ja niiti üles otsima sundis. Ära tulnud püksinööp põrnitses mind mõnitavalt ja ma ei saanud ju ometi nii väikesele asjale alla vanduda. Mis siis ikka, kui vaja siis vaja. Kujutage ette, saingi hakkama, tegemata sõrmeotstest väikesi sõelapõhju.

Koostööhetked nõela ja niidiga on edaspidigi olnud tingitud vajadusest. Kusagilt tuleb nööp ära, miski äär rebeneb ja muud taolised kiiret sekkumist nõudvad situatsioonid. Nõelale niidi tahapanemiseks sigines meie majja asjandus nimetusega niidistaja, mis võimaldas antud operatsiooni ka pimesi läbi viia. Kuid selle oskuse omandamisel osutusin ma täielikuks kobakäpaks ning delegeerisin siitpeale antud ülesande edasi oma abikaasale. Viimane saab antud tööga, vastupidiselt minule, täiesti lõdvalt hakkama. Ühel päeval jõudsingi siis oma senise pimeda inimese eluperioodi suurima õmblemisalase saavutuseni. Nimelt oli vaja magamistoa külgkardinatele kardinapael külge saada ja õmblustöökoda kust abi otsima minna, asus kaugel. Mis muud kui ise töö kallale. Mulle ei tulnud arusaamatul kombel mõttesse, et äkki ma ei saa hakkama. Mees pani muudkui niiti nõela taha ja mina muudkui õmblesin pisitillukeste paarimillimeetriste pistete haaval. Kulus ikka mitu päeva, kuni ma kolm meetrit kardinapaela kahest servast kardina külge kinni tipitud sain. Kokku tuli seda õmblustööd ju lausa kuue meetri jagu. Igatahes püsib antud pael kardina küljes juba päris mitu aastat ning pole kusagilt hargnema hakanud. No eks kaua tehtud kaunikene. Uusi vallutusretki ei õmblemise ega mõnel teisel näputöö alal pole ma siiski ette võtnud. Kui tekib karjuv vajadus, eks ma siis üritan. Sõbrasuhe käsitööga on aga tõenäoliselt igavesti möödas ning on asendunud juhuslike teretamistega.