Sai eile hommikul üle pika aja jälle trenni tehtud. Pikk aeg tähendab siinkohal umbes pooltteist nädalat, mis praktikas tundus aga hulga pikema perioodina. Vabatahtlikult ma oma tervislikust igapäevasest pooltunnist trenažööri seljas ju pealegi ei loobunud. Igahommikune crosstreineri otsas trampimine on mulle viimaste aastatega nii harjumuspäraseks saanud, et kui siis mõned päevad vahele jäävad, hakkab igatsus tolle riistapuu järele hinge vaevama. Kui päris aus olla, on minu eesmärk trenni teha nädalas vähemalt viis korda, kuid pole harvad juhud, kus viiest saab seitse. Nüüd aga juhtus nii, et lõin umbes poolteise nädala eest varba vastu diivanilaua jalga ära ning saadud litakas oli ikka sedavõrd tugev, et jalg otsustas vastukaaluks paiste minna. Jube valus oli, aga lootsin alguses siiski suurema katastroofita pääseda. No, et küll läheb hiljemalt järgmiseks päevaks üle ja asi korras. Käia polnudki valus, aga ilmselt obaduse kirja saanud varbale suurema koormusega ringitallamine ei sobinud. Proovisin peale intsidenti lauajalaga kohe järgmisel päeval tavapärase sporditegevusega jätkata, aga varvas viskas ennast seepeale veel rohkem paiste. Tuli alla vanduda ning oodata paranemist. Vahepeal võis vaid trenažöörilt tolmu pühkida.
Naabrinaine, kellele niisama jutu jätkuks oma muret kurtsin, ei saanud aga minust üldse aru. Tema meelest olevat ma ju niigi kõhna, milleks ma üldse pean päevast päeva treenimismasina otsas rassima. No aga asi pole ju kehakaalus, vaid liikumise vajalikkuses ning soodsas mõjus diabeetiku nadile tervislikule olukorrale. Pimedana on igasugust ringiliikumist nagunii vähem. Loomulikult aitab treenimine kehakaalu ohjes hoida, kuid see pole eesmärk omaette.
Uurisin hommikuti ja õhtuti oma vaest peksasaanud varvast ning ootasin läbematult paranemist. Millegi erilisega ei osanud vaest haiget turgutada ka, kui mitte arvestada öiseid kapsalehemähiseid. Niisugust meetodit õpetas mulle kunagi vanaema ning peab ütlema, et sellest absurdsena kõlavast raviprotseduurist on sageli kasu. Nädalavahetusel arvas jalg viimaks, et aitab põdemisest ning paistetus ei hiilinud peale öist eemaldumist päeva jooksul salamisi tagasi. Loodetavasti ei sõnu ma siin praegu midagi ära. Nii rõivastusingi siis esmaspäeva hommikul spordikostüümi ning hüppasin trenažööri otsa. Arvasin veel alguses, et äkki on vahepealne väike paus mu füüsilist vormi kärpinud ja ma ei jõuagi poolt tundi tallata, aga otse vastupidi – jooksin lihtsalt ja libedalt ega märganudki, millal esimesed 20 minutit täis said. Väga hea tunne oli. Loodan nüüd, et klobida saanud varvas arvab samuti ega kavatse mulle mäkra mängida. Esialgu pole sõrmega katsudes igatahes paistetust näha. Niisiis loodame parimat.
Kirjamirja 