Kogu eelmise nädala oli mul tunne, et sooja ei saa vist enam kusagil ega iialgi. Suvesoojust antakse õues nii kokkuhoidlikult, et ka kütteta siseruumides on pidevalt külm kallal. Juunikuus paksu talvekampsunisse riietatult ringi käia ei ole ju päris normaalne. Ja nagu vaese inimese pelgalt külmusega karistamisest veel vähe oleks, võeti meil tervelt viieks päevaks soe vesi ka ära. Mõtlesin, et nüüd tasuks elekter samuti välja lülitada, siis saavutaks mäng oma täiuslikkuse. Küllap vaatas sooja vee katkestusest teadaandev silt mind koridoris mõnitavalt juba mitu päeva enne praktikas rakendumist, kuid mina , pime nagu ma olen, seda loomulikult lugeda ei märganud. Kuid ega nägijast naabergi polnud teatist tähele pannud ning helistas alles siis, kui oli juba hilja. Kraanist tuli vaid külma vett. Paganama vihale ajas kogu värk. Kõige hullem, et mitte tuhkagi polnud teha, trambi jalgu, kisenda nördimusest või võta ette mis iganes, aga sooja vett ei anta nagunii. Jahedus ja niiskus üheskoos ajasid aga minusuguse mugavustega harjunud inimese täiega närvi. Meenutasin neid aegu, kus seesama soe vesi oli suviti ära kogunisti terve kuu või poolteist. Lapsepõlves aga polnudki meil majas sooja vett. Ma ei saa aru, kuidas tol ajal üldse toime sai tuldud. Aga sai.
Igast nurgast kraesse kargavale külmusele sai siiani vastu astuda kuuma duši all ligunemisega, aga nüüd oli seegi võitlusabinõu julmalt ära võetud. Et veidigi soojatunnet tekitada, otsustasime võitlusrelvana vankri ette rakendada köögis paikneva pliidi. Konkreetsemalt väljendudes, tuli pliidiahjus lihtsalt midagi küpsetada. Tegelikult kaks kärbest ühe hoobiga: saad tsipake sooja ning teed korralikku toitu. Seda viimast ei kohta mind ausalt öeldes just liiga sageli valmistamas. Igatahes mitte midagi väga korralikku. Nüüd aga tegime ahjus omaleiutatud retsepti järgi kartuleid, banaanikeeksi, kohupiimavormi ja nii edasi. Köögis tõusis temperatuur mõne pügalakese paremuse poole küll, kuigi keeks kõrbema läks ning süüa sündis küpsetisest vaid sisu.
Oh seda rõõmu ja õnne, kui soe vesi pühapäeva õhtupoolikul kraanist taas voolama hakkas. Vahepeal sai pesemisprotseduure läbi viidud veekeetjas soojaks aetud vee ning pesukausi kaasabil, kuid korraliku pesemise mõõtu selline algeline kümblusviis välja ei anna. Milline kirjeldamatu õndsus oli aga peale viite kannatustepäeva dušikabiinis voolava sooja veejoa all seista. Ometi sai sooja. Nojah, inimene harjub mugavustega kiiresti. Tunnistan ilma igasuguse häbita, et mugavused mulle meeldivad ja mulle meeldib, kui on soe olla. Nüüd võiks õues ka suvesoojuse kraanid lahti keerata. Ära hakkab tüütama, kui juunikuus on pidevalt tunne, et õues on sügis. Kui ei näe ka, siis võin täitsa vabalt akna taha kujutleda pildi raagus puudest ja koltunud maapinnast, kus viimased kärbatanud rohukõrred nukralt konutavad ja külma käes värisevad.
Kirjamirja 