Olin juba tükimat aega mänginud mõttega, et meie elamises võiks lisaks jõulukaktusele veel mõni taimeliigi esindaja endale kodu leida. Tegelikult oli mul kohe päris konkreetne soov. Mulle on alati meeldinud tups-rohtliilia ning paaril korral on seesugune taim aastate jooksul minuga ka kodu jaganud. Mõtlesin küll, aga tegudeni ei jõudnud. Avaldasin mõni aeg tagasi poolenisti möödaminnes soovi, et abikaasa võiks sellise mulle ju sünnipäevaks kinkida, aga erilist lootust ei hellitanud. Ja siis veendusin taas kord, et mehi ei tohi ikka alahinnata. Ja nüüd on meil kodus ilus väike roheline Tups-rohtliilia, pealekauba veel kenas keraamilises lillepotis. Kui segaseks jäi, siis mees sünnipäevaks kinkis. Nii tore!
Sõbranna küsis, et miks ma just tups-rohtliiliat endale koju tahan? Polevat üldsegi moekas taim. Juhm nagu ma olen, polnud ma selle peale tulnudki, et toalilli peaks samuti moesuundumusi arvestades muretsema. Kuid olgu pealegi, et pole moes ning mina olen mittetrendikas võhik, mulle lihtsalt meeldib ning ärgu olgu kellelgi mingit mokakobinat. Kõnealune taim kujutab endast pikkade kitsaste lehtede puhmast, kust siis tulevikus loodetavasti pikad õisikuvarred välja hakkavad kasvama. Viimaks moodustuvad nende varte otsa väikesed tütartaimed ja need ripuvad siis varte otsast alla ning on nii toredad tupsakad. Võib-olla sümpatiseerib too taim mulle ka seepärast, et olen niisugust kunagi ikka päriselt oma silmaga näinud ning vana kujutluspilt mälus aitab paremini hetkelist ettekujutust luua. Ehk on koguni nostalgia?
Lilledega on pimedate inimeste puhul sageli keeruline lugu. On neid, kes endale üldse mingisuguseid lilli ei taha. Ei lõikelilli tähtpäevadeks ega kaktusi aknalauale. Samas on neidki, keda nägemise puudumine ning lillede visuaalse ilu silma eest varjujäämine ei häiri. Mina isiklikult armastan lilli edasi ka peale nägemisega lõpparve tegemist. Lillede lõhna ma ju tunnen ning näpuga saab katsuda natuke ka. Kujutlusvõime oskab samuti täitsa korralikult lennata isegi pimesi. Suur lõhnav piibelehtede kimp keset lauda. Nii ilus ja romantiline. Päris igale poole keset lauda ei tasu muidugi vaasi lilledega ka sättida, sest alati pole meeles, et lillekesed just seal on. Aga tups-rohtliilia ehk pruudislepp on mul elutoas madala riiuli peal ning nüüd tuleb mul ennast harjutada mõttega tema sealolekust. No eelkõige selles mõttes, et ma taimekest kasta ei unustaks. Aga lill pidi olema väga visa ning sobima ka laisa lillesõbra elamisse. Pealegi pidavat see taim väga hoogsalt õhku puhastama ning mis saab mul niisuguse puhastusteenuse vastu olla. Ja ilus on ta minu meelest ikka ka.
Kirjamirja 