Käsitöö ja mina olime kunagi väga head sõbrad. Lausa lahutamatud. Vanaema õpetas mind nööpi ette õmblema ja heegeldama juba enne, kui mul oli aeg koolitee jalge alla võtta. Ajapikku sõprussuhe aina süvenes. Mäletan aega, kui olin kaheksa-aastane ja vana vastik diabeet mulle kallale tuli, mistõttu ma haiglasse sattusin. Mul oli tolles hirmsas paigas kaasas väike plastikust nukk, kes oli rõivastatud minu enda poolt heegeldatud pluusi-seelikusse-papudesse. Palatikaaslased ning isegi õed-arstid käisid mu väikeste näppude tööd imetlemas ning ma olin pagana uhke. Aastate jooksul kujunes heegeldamisest, kudumisest, tikkimisest ja õmblemisest üks minu tagasihoidlikest hobidest. Pitsiga ääristatud käterätikud ja laudlinad olid meie kodus täiesti harilik nähtus. Nii ilus oli silmaga jälgida heegelnõela ja –niidi omavaheliste tantsusammude tulemusena sündiva mustrilise pitsi ilu. Ja kuna kauplustes polnud tol ajal rõivavalik ligilähedanegi kaasaegsele riideuputusele, sai endale tihtipeale ise uusi rõivatükke õmmeldud. Keskkooli lõpukleit tuli samuti mu enda näppude alt (peab ju ometi ennast siin kiitma ka).
Minu lähedasse sõbrasuhtesse käsitööga lõi aga kiilu nägemise kaotus. Õigem oleks vist öelda, et mina ise hakkasin sellest suhtest kõrvale hoidma. Alguses ma ikka proovisin ja katsetasin mõne lihtsama asjaga (näiteks salli heegeldamisega), kuid mul ei jätkunud pimesi pusimiseks küllalt kannatust. Perfektsionistina olin ma juba ette päris kindel, et endiste tulemusteni ei küündi ma nagunii. Pealegi, mulle ei mahtunud hinge, et oma kätetöö tulemuste silmaga nautimise võimalust mul ju enam ei ole. Oligi ilmselt parem valida vusserdamisest loobumise tee. Midagi imetlemist väärivat mu näppude alt nagunii siia ilma ei sünniks. Kui ma seda jubedust siis veel näinud oleksin … No parem mitte.
Niisiis viskasin käsitöövahendid nurka (no heegelnõel on mul tegelikult siiani kusagil sahtlipõhjas alles) ja tõmbasin sõprusele käsitööga joone alla. Kõigeks siin ilmas on oma aeg ja küllap oli selle suhtega lõpu tegemise hetk nüüd. Ma arvan, et aastaid ei teinud ma üldse midagi näputööga sarnanevatki, kuni ühel heal päeval reaalne vajadus mind nõela ja niiti üles otsima sundis. Ära tulnud püksinööp põrnitses mind mõnitavalt ja ma ei saanud ju ometi nii väikesele asjale alla vanduda. Mis siis ikka, kui vaja siis vaja. Kujutage ette, saingi hakkama, tegemata sõrmeotstest väikesi sõelapõhju.
Koostööhetked nõela ja niidiga on edaspidigi olnud tingitud vajadusest. Kusagilt tuleb nööp ära, miski äär rebeneb ja muud taolised kiiret sekkumist nõudvad situatsioonid. Nõelale niidi tahapanemiseks sigines meie majja asjandus nimetusega niidistaja, mis võimaldas antud operatsiooni ka pimesi läbi viia. Kuid selle oskuse omandamisel osutusin ma täielikuks kobakäpaks ning delegeerisin siitpeale antud ülesande edasi oma abikaasale. Viimane saab antud tööga, vastupidiselt minule, täiesti lõdvalt hakkama. Ühel päeval jõudsingi siis oma senise pimeda inimese eluperioodi suurima õmblemisalase saavutuseni. Nimelt oli vaja magamistoa külgkardinatele kardinapael külge saada ja õmblustöökoda kust abi otsima minna, asus kaugel. Mis muud kui ise töö kallale. Mulle ei tulnud arusaamatul kombel mõttesse, et äkki ma ei saa hakkama. Mees pani muudkui niiti nõela taha ja mina muudkui õmblesin pisitillukeste paarimillimeetriste pistete haaval. Kulus ikka mitu päeva, kuni ma kolm meetrit kardinapaela kahest servast kardina külge kinni tipitud sain. Kokku tuli seda õmblustööd ju lausa kuue meetri jagu. Igatahes püsib antud pael kardina küljes juba päris mitu aastat ning pole kusagilt hargnema hakanud. No eks kaua tehtud kaunikene. Uusi vallutusretki ei õmblemise ega mõnel teisel näputöö alal pole ma siiski ette võtnud. Kui tekib karjuv vajadus, eks ma siis üritan. Sõbrasuhe käsitööga on aga tõenäoliselt igavesti möödas ning on asendunud juhuslike teretamistega.
Kirjamirja 