Ma ei oskagi öelda, kui palju kordi on minult küsitud, miks mul juhtkoera ei ole ning kas ma ei tahaks endale sellist abilist muretseda. Kui olin just pimeduse maale saabunud, puutusin niisuguse küsimusega eriti sageli kokku. Tol ajal, kusagil 18 aastat tagasi, polnud juhtkoer tegelikult üldse nii levinud kui ta on praegu, kuid juhtkoera olemasolust inimesed ilmselt teadsid. Kuidas nad muidu oleksid osanud küsida. Ajapikku hakkas selline pärimine mulle vaikselt närvidele käima. Inimesed justkui arvasid, et juhtkoer lahendaks hoobilt kõik pimeda probleemid. No osa inimesi arvab ju praegugi, et niisugune koer oskab numbreid lugeda ja mida kõike üleloomulikku veel. Ega ma ei mäletagi, mida ma toona inimestele vastasin. Kuid ma mäletan kindlasti, et juhtkoera hankimist ma isegi ei kaalunud. Olin kindel, et pimedana liikudes saan ma usaldada vaid iseennast ja valget keppi (mitte et ma miski hea iseseisvalt liikuja oleksin), kuid mitte mingil juhul koera.
Juhtkoera ei ole mul tänaseni ning ega ma ei ole selle abistava loomakese hankimist kunagi tõsiselt kaalunud. Siinkohal ei taha ma kindlasti ainsatki juhtkoeraomanikku oma mõtteavaldustega riivata ega halvustada. Tean pimedaid inimesi, kellele juhtkoer sobib ja kes ainult tema kaasabil ringi liiguvad. Kuid minule juhtkoer ei sobi. Ah et miks siis? Alguse saab kõik juba sellest, et mulle koerad lihtsalt ei meeldi. Ma ei vihka koeri, nagu ma vihkan näiteks madusid või kasvõi puuke, kuid mingit erilist vaimustust pole koerad minus kunagi tekitanud. Ma olen rohkem kassi-inimene, kuigi pimedast peast ei soovi ma endale isegi kassi. Aga kassid on siiski nii nunnud ! Koerad ei ole nunnud (minu arust siis). Ühesõnaga, ei saa võtta endale elamisse koera, kui sa teda ei armasta. Niisugune käitumine oleks ju vastutustundetu.
Koerte mittemeeldimise baasilt edasi minnes, ei taha ma juhtkoera ka seepärast, et nad ajavad karva. Ma saan aru küll, et koera tuleb regulaarselt harjata-kammida-pesta, kuid öeldagu mis iganes, need kuradima karvad on sul korteris ikka. Ma ei taha endale lisakoormust pideva koerakarvade kasimise näol. Pimedast peast on maru kehva neid mööblilt ja vaipadelt ja riietelt taga ajada. Pealegi pole kohe üldse mõnus, kui koer sulle oma suure käpa sülle üritab sokutada või su riided täis ilastab (vabandage väga, aga olen ise kogenud ja polnud sugugi vahva). Arvatagu nüüd pealegi, et ma olen liiga peps, aga mul on ju ometi õigus oma isiklikule arvamusele. Lisaks peab koeraga veel iga päev ning igasuguse ilmaga väljas jalutamas käima. Ei-ei seda lisakohustust pole mulle vaja. Kui siia lisada veel labradoride suurus (liiga suured), pidev toidunurumise komme ja norskamine, siis pole juhtkoer küll minu valik.
Vahel kui sõidan ühistranspordis, mis on pilgeni rahvast täis, kujutan endale vaimusilmas ette, et oleksin siin juhtkoeraga. Issake, kuhu see koer veel mahuks ja äkki inimesed astuvad talle käpa peale või hakkavad pahandama. Ohkan kergendatult, et mul siiski koera pole. Mulle ei meeldi ka mõte, et oleksin sunnitud vaese looma mitmeks tunniks kusagile pingi alla suruma, kui bussiga ühest linnast teise reisin või teatris istun. Teine kord arutlen mõttes, et kas ma liiguksin iseseisvamalt, kui omaksin juhtkoera? No ma ei usu hästi. Igatahes ei ole mul kavas endale juhtkoera võtta, kuigi „never say never“. Olen elus selle viimase tõdemuse otsa ikka paaril korral ninali lennanud. Eks elu näitab.
Kirjamirja 